Tehisintellekt filmides

Sissejuhatus

Antud wiki analüüsi objektiks on tuntud ulmefilmid, milles on kujutatud tehisintellekti suhtlust ja suhteid inimeste ja inimkonnaga. Kui me mõtleme tehisintellekti peale, siis see on midagi abstraktset. Samas omistame me tehisintellekti sageli robotitele ning kujutame tehisintellekti füüsilisel kujul eelkõige robotitena. Sageli on robotid anumaks või sõrmedeks suuremale intelligentsile, millel ei ole kuju. Isaac Asimov, üks ajaloo kuulsamaid ulmekirjanikke alustab oma robotilugude kogumikku “The Complete Robot” üldistusega: “Olen leidnud, et lood robotitest jagunevad kahte klassi. Esimeseks klassiks on robot kui oht. Teiseks klassiks on robot kui paatos.”(1)

Kui Isaac Asimov alustas robotilugude kirjutamist, ei arvanud ta, et tal oleks enda eluajal võimalus roboteid reaalsuses kohata. Siiski jõudis arenev tööstus oma tootmisliinides Asimovi kujutatud industriaalrobotite kasutamiseni kaugelt enne tema surma. Ta meenutab, et enne tema lühijuttu “Runaround” (eesti k, “Nõiaring”) (2) ei olnud keegi kasutanud terminit “robootika”. Nüüd leiame end inimkonnana järgmise etapi lävepakul. See on etapp, kus robot ei pruugi olla ainult käepikendus, vaid juba eneseteadlik. Tema võimuses on teha järeldusi ja otsuseid. Võib öelda, et see valmistab inimkonnale suurt hirmu. Elame teadmatuses, aga saame juhinduda ulmekirjandusest ja -filmidest.

Meil on vaja eeskuju, et tulevikus tehisintellekti arengut teadlikult suunata. Sellisel kujul nagu Asimovi kuulsad “Robootika kolm seadust”. Need on küll olemuselt vigased, aga kindlasti heaks ürituseks, kuna populariseeris robotitega seonduvat teaduslikku filosoofiat. Selle rühmatöö eesmärk ongi sukelduda inimeste kujutlusvõimesse ja analüüsida, mida suudetakse välja mõelda olukorras, kus tehnoloogia pole veel sammu pidamas.

Maatriks

Mis on maatriks?

Filmi “Maatriks”(3) alustalaks on müsteerium. Mis ikkagi maatriks täpselt on? Selle sees elavad inimesed võivad seda tajuda, aga ei suuda täpselt aru saada. Nagu ütleb filmis oraakel: “Sa võtad nähtava omaks, sest ootad üles ärkamist”. Tegelikult saame filmis lühikese seletuse - maatriks on ajutegevust mõjutav interaktiivne simulatsioon. See on keskkond, mis võimaldab programmidel suhelda otse inimese ajuga. Maatriksil on oma keel - see mida me ekraanidel alla jooksvate märgijadadena näeme. Filmis on “ärganud” inimesed kohanenud seda koodi lugema.

Maatriksi eelduseks on tehnoloogiline võimekus tõlgendada inimajutegevust ja vastupidi anda sellele sisendeid. Inimeste närvisüsteem on varustatud portidega, mille kaudu on võimalik keha ühendada koodiga. Kuidas teha vahet päris maailmal ja kujutlusel kui päris maailm on lihtsalt elektriliste impulsside jada, mida su aju tõlgendab? Maatriks on loodud, kuna masinad suutsid häkkida inimese aju. Selle koodist saadi aru ja seda suudetakse mõjutada. Ka inimesed õppisid seda kasutama ja näeme, kuidas suudetakse inimestele läbi õppeprogrammide infot otse ajusse üles laadida.

Maatriksi programm, mida filmis näeme, ei olnud esimene omataoline. Huvitava aspektina kirjeldatakse esimest maatriksi, mis inimeste ajude stimuleerimiseks eksisteeris ning mis loodi utoopiana. Vormis, kus kõik oli hästi ja kõik ihad rahuldatud. Sellist versiooni reaalsusest ei suutnud inimmõistus aga omistada ja inimesed ei võtnud maatriksi reaalsust vastu. Agent Terve saak läks raisku.

Maatriksi kood simuleerib pärismaailma ja vastupanuliikumise eesmärk on õppida neid reegleid painutama. Sisuliselt oma tegevuse ja mõistusega maatriksi häkkima. Häkkimine on maatriksis kujutatud kahtepidi. Kui asud pärismaailmas, siis suhtled maatriksiga läbi arvutiterminali ja kirjutad käsklusi. Kui oled maatriksis sees, siis edastad käske varjatumalt, läbi oma mõttetegevuse. Abstraktsed tegevused nagu jälitusseadmed ja programmid saavad maatriksis füüsilise kuju - lutikas ja punane tablett. Meie enesepilt on samuti vastavuses meie kujutlusega endast - see tähendab meie teadvus on sisendiks maatriksisse.

Tehisintellekt

Kui kasutada Asimovi duaalset nägemust, siis on maatriks kindlasti film, kus tehisintellekt on meie vaenlane, mitte sõber. Filmi mütoloogias leiutati tehisintellekt 21. sajandi algul. Intellekti kirjeldatakse kui singulaarset teadvust, mis sünnitas masinate hordid. Inimesed sattusid kiiresti oma leiutatuga sõjajalale. Morpheuse suust kõlab kuulus lause: “Me ei tea, kes esimesena ründas, aga me teame, et meie põletasime taeva.” Lootuses piirata masinatele saadaolevat päikeseenergiat, geoinsereeriti taevas alaliselt pilviseks ja tormiseks. Ning alguse sai masinate initsiatiiv kasvatada inimesi kui korjandatavat saaki ning kasutada neid energiaallikatena ehk sisuliselt patareidena. Kuuleme jälle mõttearendust agent Smithi suust: “Niipea kui me hakkasime teie(inimeste) eest mõtleme, sai sellest maailmast meie(masinate) maailm.”

Filmis on kujutatud tehisintellekti kahel kujul. Esiteks on need maatriksi sisesed agendid. Neile antakse seletus - eneseteadlikud programmid, mis on võimelised liikuma sisse ja välja igast programmist, mis on süsteemist sõltuvuses - inimeste digitaalsetest kujutistest. Filmi käigus avab agent Smith meile enda olemust. Ta vihkab keskkonda, milles ta elab. Talle ei meeldi need tajud, mida maatriksis olemine talle tekitab ja ta tahab sellest välja. Ainuke viis selleks on hävitada vastupanuliikumine. Kui teised agendid käituvad pigem juhiste järgi, siis Smith on mõjutatud ka millestki muust, võib öelda tunnetest. Me näeme temas viha, frustratsiooni, kõhklust, rõõmu, kättemaksuiha ja veel. Tehisintellekt sellel kujul ei ole lihtsalt programm vaid midagi enamat.

Teine kuju on tehis. Need on päris maailmas liikuvad mitmekombitsalised olevused. Kui maatriksis on tehisintellekt inimkujuline, siis pärismaailmas ei ole seda kuju võetud. Me ei näe nendes olevustes tundeid vaid pigem on nad sirgjoonelised ülesannete täitjad. Me ei saa teada, kas agentide programmidel on ka päris maailmas füüsiline kuju ja milline on nende võim pärismaailma tehnoloogia üle. Kas need tehismolluskid on üldse kuidagi maatriksi endaga seotud. Võib eeldada, et mitte, kuna nad eksisteerisid enne maatriksi, aga kui nad saavad maatriksist käsklusi ja infot jälitustegevusteks, siis mingil kujul võiksid olla.

Filosoofia ja eetilised aspektid

Põhiline eetiline aspekt on tapmine, mis toimub maatriksis. Kas on õigustatud inimeste tapmine virtuaalses keskkonnas, kui neil puudub võimalus saada aimu pärismaailmast? Tegemist oleks justkui pärismaailmas nende piinade lõpetamisega, ilma, et nad piinleks. Siin tuleb mängu suurema hüvangu mõte, kus üksikute inimeste kaotus kaalutakse üles inimkonna päästmise sooviga.

Filmi Tegelane Cypher reedab inimesed ja teeb valiku enda tagasi sisestamiseks maatriksisse. “Teadmatus on õnnistus”, lausub ta. Tal on valikuvõimalus otsustamaks, millises reaalsuses ta elada soovib. Teda ei häiri mõte, et “reaalselt” ta tulevasi sündmusi enam ei kogeks.

Morpeus seletab: “Maatriks on süsteem ja see süsteem on meie vaenlane. Inimesed aga on sellest süsteemist sõltuvuses ja ei ole valmis lahti laskma.” Selle kohaselt on inimesed, kes kauem maatriksiga seotud olnud, vähem valmis sellest lahti laskma ning ei suuda “päris” maailma omaks võtta. Ka kõik, mis maatriksis toimub, võtab kere omaks ka pärismaailmas. Keha ja vaim on ühendatud. Selle fakti läbi saame teada, millise seisukoha võtab film ja autorid igivanas vaimufilosoofia teemas. Vaimufilosoofia (inglise keeles philosophy of mind) on filosoofia haru, mis uurib mentaalsete nähtuste seotust füüsilise keha ja ajuga ning nende teadusliku seletamisega.(5) Üks kuulsamaid mõtlejad selles vallas on René Descartes. Võib suure kindlusega väita, et tema 1641 aastal avaldatud kurja deemoni mõttekäigule on kogu Maatriksi film rajatud.

Temake

Tehisintellekt ja armastus

Ühiskond on jõudnud sellesse ajajärku, kus veel tehakse filme sellest, et armastatu on tehisintellekt. Natuke hirmutav on, kui ruttu võib see ka reaalsuseks saada. Eriti arvestades, et loodud on Sophia the Robot, kes püüab saada empaatiliseks robotiks. Sarnasel temaatikal osi on välja toonud ka Netflix oma sarjas “Black Mirror”, küll mitte nii üks üheselt filmile “Her”(6).

Film käsitleb inimese sõbrunemist tehisintellektiga ning ühtlasi peegeldab tänapäevase ühiskonna muret - inimesed tunnevad üksildust - ja selle leevendamiseks pöördutakse tehnoloogia poole, millest jäädakse sõltuvusse.

Filmis on tehisintellekt Samantha, kellest saab peategelase Theodore'i tüdruksõber. Theodore on läbi elamas lahutusprotsessi ja kuuleb võimalusest saada enda tehisintellektist sõber, kes on küll operatsioonisüsteem, kuid kes kuulab, räägib, on teadlik ümber toimuvast. Theodore saab sõbraks tehisintellektiga, kes paneb endale nimeks Samantha. Suhtluse arenedes jõuavad Samantha ja Theodore sellesse faasi, kus nad on paar. Nad on armunud.

Tehisintellekt suudab "selgeks" õppida inimesele omased käitumismaneerid, ta oskab luua muusikat, oskab joonistada ja muretseb pikalt sellepärast, et tal ei ole keha, sest füüsiline lähedus selles suhtes jääb olemata. Fakt on aga see, et inimese jaoks on füüsiline lähedus oluline ja see leevendab ka stressi. Tehisintellekti algatusel püütakse küll suhtesse tuua füüsilist lähedust, kuid see on inimese jaoks väga ebamugav lähenemine, võiks isegi öelda, et see lahendus kompab mõne inimese piire, mida tehisintellekt ei mõistagi. Filosoofilises mõttes on intrigeeriv see, kas tehisintellekt õpib kunagi tundeid tundma või oskab ta neid ainult väljendada - seda näitab tulevik. Filmis vähemalt väljendas Samantha tundeid sedavõrd usutavalt, et jäi mulje, et ta neid tundeid ka tundis. Filmi tehisintellekt oli nendest tunnetest teadlik.

Filmi vaadates olin kindel, et Samantha "kaob" lõpuks Theodore'i elust ära. Ta on omandanud palju oskusi, võiks isegi öelda empaatiavõime ja samas on temal ka kogu maailma info. Ta suudab seda protsessida ja teha järeldusi ja lõpuks hakkas tal ühe inimesega suhtlemisest igav, mis lõpuks päädis sellega, et tehisintellekt jagas ennast teiste inimestega, mis inimese jaoks oli aga mõistmatu. Lõpuks aga Samatha "läks ära". Tema jaoks muutus igavaks see, kui vähe infot suudab inimene ise töödelda, ta ei suutnud seda mõista. Sealjuures ei osanud ta seletada, kuhu ta läheb, vaid ainult märkuse, et "kui sina sinna kunagi jõuad, siis kohtume". Tehisintellekt oli suhelnud paljude teiste inimestega ja ka teiste tehisintellektidega ja ühtlasi näinud nende infotöötlusvõimekust. Operatsioonisüsteem oli inimeste kaudu omandanud piisavalt palju informatsiooni, et tehisintellektist kaaslase arendamine "lõpetati". Kas selleks, et arendada välja midagi uut ja veel võimsamat? Seda me ei tea. Igal juhul peegeldas filmis inimese sõltuvus tehisintellektist tänapäeva inimese nutisõltuvust. Kui Samantha oli viieks minutiks "maas", tekkis Theodore'is koheselt paanika, mis on sarnane sellega, kui tänane inimene ei saa oma telefonis internetti või 4G muutub kas või 3G võrguks.

Film tekitas ühtlasi küsimuse, et mida tehisintellekt teeb, kui ta n-ö vabaks saab? Vabaks all mõtlen inimeste rüpest vabaks saamist ja seda eeldusel, et tal on olemas kogu maailma info ja oskus seda töödelda? Kas ta hakkab seda infot kuritarvitama, elama n-ö oma elu? Kas tehisintellekt on hyperintelligent, kes suudab olla veelgi empaatiavõimelisem kui inimene, arvestades, et nad suudavad ennast kontrollida ja neil on olemas kogu info inimese kohta (võib öelda ka lõppematu kogus mälu)?
Kui rääkida tehisintellektist, muutub kõik keeruliseks. Kui räägitakse tehisintellektist inimsuhete ja armastuse kontekstis, muutub kõik veel keerulisemaks. Kas tulevikus kaob inimese jaoks füüsilise läheduse vajadus? Kas tulevikus otsitakse vaid vaimset lähedust ja stimulatsiooni igasuguse info näol, mida tehisintellektist kaaslane on võimeline inimesele kätte andma? Kas inimene kui selline, kaob sootuks?

Ex Machina

Ex Machina(7) on 2014. aastal linastunud psühholoogiline trilleri, mille on kirjutas ja lavastas Alex Garland (tema lavastaja debüüt), osades Domhnall Gleeson, Alicia Vikander ja Oscar Isaac. Film järgib programmeerijast Calebist, keda tema tegevjuht Nathan kutsub Turingi testi tegema intelligentsele robotile Ava.

Filmi peamine teema on, kuidas need kolm karakterit: tehisintellekti looja, tema testija ning tehisintellekt ise üksteisele mõjuvad. Ava kasutab ära Calebit, et pääseda välja oma isoleeritud maailmast, Caleb kasutab ära Nathanit, et saada teada rohkem tehisintellekti nähtuse kohta ning Nathan kasutab ära nii Avat kui ka Calebi kui testijat, et luua selline tehisintellekt, kelle üle tal on võim, kuid kes suudab mõjutada teisi inimesi.

Filmi tegevus toimub isoleeritud territooriumil, kus loodusvaated on hingematvad ning majale pääseb kõige paremini ligi helikopteriga. Maja ise funktsioneerib vaid tehnoloogiat kasutades: et avada ust, on vaja nupule vajutust, et täita klaas, on vaja robot kutsuda. Kontrast looduse ja nn „targa majaga“ on väga selgelt välja joonistunud. Kas me võime siit edasi mõelda, et tulevikus loome me lisaks majale ka looduse enda ümber paari nupulevajutusega täpselt sellise, nagu tahame. Või jääb inimesele vajadus tehismaailmast astuda välja päris loodusesse, kus kõik elemendid hingavad, omavad energiat, kasvavad omas tempos koos päikese ja vihmaga, et inimene tunnetaks, et on tegelikult vaid üks väike looduse osa ja see, millist maailma ta loob, ei allu kunagi täielikult loodusseadustele.

Tehisintellekt

Filmi peateemaks on tehisintellekti mõju inimesele. Tehisintellekti looja kasutab filmis Turingu testi, et luua selline masin, et masina testija mõtleks, et tegu on inimesega mitte robotiga. Suur roll on seejuures asjaolul, et robot on kaunis ja atraktiivne ning testija on noormees, kellel puudub perekond ning kes seetõttu tunneb end üksildasena. Need on aspektid, mis kohe tekitavad suurema eelduse, et testija võib armuda oma robotisse.
Filmi pöördepunktiks saabki hetk, mil siis testija asub oma robotit päästma tema isoleeritud toast. Roboti looja teadis, millised on testija nõrgad kohad ning kasutas neid ära oma tehisintellekti loomiseks. Kas selline test on üldse pädev? Enamus inimesi, kes on tundnud kaotusvalu, isoleeritust, sügavat üksindustunnet, asuvad päästma samas olukorras inimesi, loomi, linde ja asju, mida robotid on, kes nendega suhtlevad, neid mõistavad või lihtsalt on kohal nende jaoks. See ei olnud üllatav käik.

Kuid mis oli üllatav käik, oli episood, kus testija ise korraga arvas, et ega ta ise ometi robot ole. Et seda tõestada, lõikas ta endale kätte, et näha, kas veri hakkab voolama. On ju teada juhtumeid, kus laps kasvab loomade juures ja siis arvab, et ta ka ise on loom. Kuid ei ole veel teada juhtumeid, kus inimene arvaks, et ta on robot. Kas see võib juhtuda, kui meid ümbritsevadki päevast päeva vaid robotid? Inimene võtab väga kergelt üle temaga suhtleva inimese käitumismustrid, oleku. Kas on midagi, mis jätab inimese ikka inimeseks?

Praeguseks on teada, et tehisintellektil puudub emotsionaalne intelligentsus, eelkõige siis empaatiavõime. Robot küll loeb inimese emotsioone, kehatemperatuuri ja selle kõikumisi, suhtlust, et tabada inimese tuju, kuid sügavamal tasemele inimese mõistmiseni robot veel ei küündi. Filmis on tehisintellektil vaid üks eesmärk, saada välja oma toast ning talle on õpetatud mustreid, kuidas selle eesmärgini jõuda testijat kasutades. Tundemaailma varjundeid ja inimese sügavamaid tundeid me selles filmis ei näe, robot jõuab kergelt inimeseni. Kuid, kuna tegu on ka isoleeritud paigaga ning sündmused toimuvad kiiresti, siis sellel on ka oma mõju, miks inimene roboti „õnge“ läheb.

Huvitav käik on filmis osa, kus tehisintellekti looja saab aru, et tema katses osalev testija on langenud tehisintellekti mõjuvõimu alla, kuid ta ei peata robotit, vaid ootab põnevusega, kui kaugele tema mäng inimese tunnete ja teadvusega läheb. Ja see on ka kõige hirmutavam osa tulevikku vaadates, kui siis robotilooja ei tunneta piire ning läheb mänguga niivõrd kaasa, et unustab analüüsida, millised võiksid olla tagajärjed.

Sellele mõeldes, kas võib meid oodata tulevik, kus me ei kontrolli enam tehisintellekte oma ümber. Soome IT-teadlane ja ettevõtja Peter Sarlin väidab aga käsi südamel, et põhjust karta ei ole, tehisintellekti võime olla inimesest targem ja osavam on ulmefilmide teema ja sinna ta ka jääb(8).

Kui vaadata nüüd filmi hoopis teise külje pealt, võib ka olla, et filmi eesmärgiks oli jälgida, kuidas tehisintellekt soovis pääseda välja oma isoleeritud toast, majast ning eelkõige eemale inimesest, kes teda lõi, et seesama inimene ei saaks teda enam ümber programmeerida, ära lammutada. Ava oli juba nii targaks loodud, et ta sai aru inimese mõttekäigust ning nägi järgmise käigu inimese peas ette. Seda mõtet mõeldes, kui kaua läheks aega, et planeedil maal elaksid inimeste asemel robotid.

2001: Kosmoseodüsseia

2001: Kosmoseodüsseia(9) on üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid filme läbi ajaloo. Antud film on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele uuematele ja tänapäeva loomeinimestele. Film jääb kindlasti silma enda suurepäraste ja efektsete kaadritega. Kõik kosmoses käigud, kosmoselaeva stseenid, näevad välja nagu need oleks üles võetud tänapäeval. Kõike eelnevat arvestades, on raske uskuda, et antud film pärineb aastas 1968. Tänu kõigile pikkadele kosmose, looduse stseenidele on film väga rahulikult kulgev ja seetõttu võib olla seda raske jälgida.

Film on jaotatud 3 osaks.
I: The Dawn of Man - Inimajastu algus
II: Jupiter Mission - Jupiteri missioon
III: Jupiter and Beyond the Infinite - Jupiter ja teisele poole lõpmatust

Igas osa on omaette “lühifilm”, aga seotud igas peatükis sündmuste keskmes oleva esemega - monoliit. Monoliit on must, kandiline ja kõrge objekt, mis meenutab natuke peenelt töödeldud kivitükki. Monoliidi tekkimist ei oska keegi seletada ning omab müstilist tausta. Iga kord kui monoliidiga “kohtutakse”, hakkavad arenema erinevad sündmused. Monoliit on nii öelda tõukejõuks uute sündmuste keerusele.

Filmis on keskne osa ka “intelligentsel superarvutil” - HAL 9000. Tegelikkuses võib seda nimetada tehisintellektiks (artificial intelligence), aga kuna see film on pärit 1968 aastast, siis antud mõiste oli alles vähe levinud. Filmis on HAL 9000 ülesandeks aidata inimesi jõuda pikal kosmosereisil Jupiterile, et uurida sealt tulevaid signaale ja seal asetsevat monoliiti.

Tehisintellekt

Kosmoseodüsseia filmis on tehisintellekt ilmselt meie mõistes halb/paha. Nimeks on tehisintellektil HAL 9000 ning tema missiooniks on aidata inimestel jõuda Jupiterile et uurida sealt pärinevaid signaale. HAL’il füüsiline kuju puudub. Ta on arvutiprogramm, mis asub terves kosmoselaevas ning tema hallata on kogu meeskonna heaolu. HAL jälgib kosmoselaeva sensorite, kaamerate ja mikrofonide kaudu saadud infot ning analüüsib ja hoiab meeskonda õigel kursil. Samuti annab märku vigadest ja arvutuste tulemusena saadud infost, kunas järgmine viga ilmneb, ehk siis üritab vältida õnnetusi.

HAL’i tutvustatakse filmi teises peatükis - Jupiteri missioon, siis kahjuks väga põhjalikult pole tehisintellekti antud filmis kajastatud. Küll aga kuna tegu oli ühe esimesi tehisintellekti kajastava filmiga, siis mõtteainet suutis tekitada piisavalt. Samuti on antud tehisintellekt paljudele järgnevatele ja tänapäeva filmitegijatele inspiratsiooniks.

HAL’i kui halva/paha tehisintellekti kuvand tekib, kui sureb esimene meeskonnaliige. See juhtub aga HAL’i kavatsusest ennast “elus” hoida. Filmis see peaaegu isegi õnnestub, kuid kavaluse ja ellujäämistahtega meeskonnaliige Dr. Dave Bowman suudab siiski HAL’i välja lülitada, kasutades selleks kõige lihtsamat meetodit. Kruvides ükshaaval lahti HAL’i “komponendid”.

Filosoofia ja eetilised aspektid

Nagu eelnevalt põgusalt sai mainitud, on HAL 9000 ehk filmi tehisintellekti kuvand halb. Kui aga süveneda ja mõelda seda tehisintellekti seisukohalt, ei tundu, et tegu oleks “halvaga”. Samuti tekib siit küsimus, kas tehisintellekt ikka teab, mis on halb/hea, või tegelikult tehakse otsuseid lihtsalt kalkuleerides kõiki muutujaid ja “tunnetega” inimestele tunduvad asjad head ja halvad.

Jupiteri missiooni eesmärk oli uurida sealset tulenevat signaali. Antud missioon oli aga salastatud ja sellest teadsid vähesed. Kosmoselaeva pardal olevad tehisunes 3 meeskonnaliiget olid sellest teadlikud, aga kaks ärkvel olevat meeskonnaliitet Dr. Dave Bowman ja Dr. Frank Poole. Nende kahe liikme eesmärk oli kosmoselaeva edukas jõudmine Jupiterile.
HAL 9000 teadis, mis on tegelik missiooni eesmärk, aga ta pidi seda Dave ja Frank eest varjama, mis tekitas temas konflikti. Ühelt poolt oli tehisintellekti peamine eesmärk edukas kosmoselaeva ja meeskonna jõudmine Jupiterile, aga teisalt oli varjata missiooni sisu kahe meeskonnaliikme eest. Selle konflikti tulemusena tekkis HAL’il viga. Ta kalkuleeris ühe mooduli mittetöötamist valesti. Sellest tulenevalt, arvates et HAL on vigane, soovisid Dave ja Frank ta välja lülitada. Kuna HAL’i missiooniks oli edukas Jupiterile jõudmine, ei saanud ta lubada enda välja lülitamist ja selletõttu hakkas ta ohtlike tegureid “elimineerima”, ehk meeskonnaliikmeid tapma.

Selles sündmuste käigust lähtudes suutis siiski Dave ellu jääda, kuigi HAL üritas ka teda, kui ohtlikku tegurit eemaldada. HAL suutis jõuda lõpuks superarvuti HAL “tuumani”, kus ta hakkas tükk-tüki haaval HAL’i välja lülitama. Väljalülitamise ajal, üritas HAL iga võimaliku viisiga ära rääkida Dave, et ta jätaks väljalülitamise pooleli.

Antud sündmuste käigust tekib kaks peamist küsimust tehisintellekti kohta. Kuidas õpetada tehisintellektile, et ta teeb vea? Kas tehisintellekti poolt tapmie on ikkagi tapmine, või on see tegelikult ebasoodsa teguri kõrvaldamine?

Oletades, et tehisintellekt on sama “tark”, kui inimene, siis see tähendaks, et tehisintellektil on enda mõtted, tunded, soovid. Kui selline tehisintellekt on loodud, aga inimkond avastab, et see on nende jaoks ohtlik, siis kas selle tehisintellekti “kinni keeramine” on sama, nagu tapmine? Kas inimkond vaataks sellele samamoodi, kui teise inimese tapmisele, või kui ebasoodsa teguri kõrvaldamist, et mitte seada ohtu iseenda elu? Kui see oleks nii, siis kas samamoodi ei võiks vaadata olukorda ka tehisintellekt enda seisukohalt?

Kasutatud allikad:

(1) Asimov, I. (1982). The Complete Robot. London: Granada Publishing.
(2) Asimov, I. (1942). Runaround. Astounding Science-Fiction, 1942. 6, 94-104.
(3) Wachowski, L. Wachowski, L. (Režissöörid). (1999). The Matrix [mängufilm]. USA: Warner Bros.
(4) Descartes, R. (1641). Meditations on First Philosophy. Internet Encyclopedia of Philosophy, 1996 http://selfpace.uconn.edu/class/percep/DescartesMeditations.pdf
(5) Weed, L. “Philosophy of Mind: An Overview”. Philosophy Now, 2011. 87, 6-9. https://philosophynow.org/issues/87/Philosophy_of_Mind_An_Overview
(6) Jonze, S. (Režissöör). (2013). Her [mängufilm]. USA: Warner Bros
(7) Garland, A. (Režissöör). (2014). Ex Machina [mängufilm]. UK: Universal Pictures.
(8) Palmiste, G. (2019). Tulevikuteadlane soovitab: saagem tehisintellektiga sõbraks. Eesti Ekspress, 15. mai.
(9) Kubrick, S. (Režissöör). (1968) 2001. A Space Odyssey [mängufilm]. USA/UK: Metro-Goldwyn-Mayer (MGM).

Unless otherwise stated, the content of this page is licensed under Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 License